On 11. juuli 2022. Peale naise sünnipäevatordi söömist otsustasime ikkagi tulla Lillemäele - ei taha vabu päevi väga raisata. Abiks oli taaskord vend - võtsime maha suure enelasevõsa. Vähemalt me arvame, et ta oli enelas. Varem kuivanud pihlaka ümber olnud võsa oli meil ammu-ammu pinnuks silmas ja nüüd sai õuele kõvasti ruumi juurde. Juurikaid ja pisikesi kände jäi maha muidugi meeletult ja kõndida on seal maa peal kohutavalt. Lapsed on kümneid kordi juba kukkunud ja isegi pidin pehmema tallaga jalanõudest loobuma, sest astusin korduvalt teravaid juurikaid jalga. Lisaks uurisime oma hoovi ka rohkem. Leidsime mitmeid viljapuid - vähemalt neli täiesti vilju täis alõtsat (Vikipeedia ütleb selle kohta nii: Alõtša on ploomist veidi väiksem luuvili. Värvuselt võib see olla kollane või punane, harva ka tumelilla. Maitselt on alõtša hapum kui ploom. Vili sobib hästi keediste valmistamiseks ja küpsetistesse.). Lisaks leidsime kirsse, hiiglasliku pirnipuu, kaks õunapuud, mitmeid tikripõõsaid. Kõigesse meil usku paraku ei ole ja paljud tuleb maha võtta kas siis halva asukoha või metsistumise tõttu. Lisaks uurisime esimest korda lähemalt kaunist välikäimlat. Kole ta on, aga täiesti kasutatav. Toast vedasime välja köögimööbli. Lisaks oli köögi kõrvale ehitatud mingi veider kamber - ka selle tegime tühjaks. Prügihunnik õues aina kasvab ja kasvab... Lisaks ladusin enamus saarepakke õues oleva majavareme müüri äärde. Kohe kui ma olin neid sinna ladunud, hakkasin kahetsema - nüüd varjavad need pakud seda ilusat kivimüüri ja tulevikus ilmselt pean ikkagi puud ümber laduma. Praegu aga las nad olla. Maja eest hakkab juba täitsa lagedaks muutuma ning maja tuleb aina enam esile!
No comments:
Post a Comment