29. august 2022

 On 29. August 2022. Täna oleme varakult kohal, sest kella kümneks on kokku lepitud kaevu puhastamine. Mingil põhjusel harjumaal keegi sellega tegeleda ei taha ja kaevupuhastaja tuleb Viljandist. Igatahes kohale jõudes on ta juba maja juures ja asub tegutsema. Selgub, et meie kaevus on jube vähe vett ja sellest ei piisa isegi survepesuri jaoks. Helistasin naabrimehele ja õnneks on ta kodus - saame talt ca 150l vett ja sellest peaks piisama. Kaevumees nokitseb seal paar tundi, käib redeliga kaevus ja teatab heast ning natuke kehvemast uudisest - hea on see, et setet eriti polegi, kaks ämbrit tõigi ainult välja (ühtlasti selle  hulgas ka kaks hiirt). Kehvem uudis on see, et sügavamaks tema seda kaevu teha ei saa - paekivi on vastas. See tähendab seda, et vee tase jääb hetkel selliseks nagu ta on (mingi 20 cm heal juhul. Igaks juhuks puurib ta põhja paekivisse augu, aga ütleb, et see kaev pikemas perspektiivis meid teenida ei saa. Küll aga ta näeb, et veepiir on olnud vesistematel aegadel üsna kõrgel ja et vett iseenesest sinna ikka tuleb. Praegu on põuaperiood ka olnud. Tulevikus peame me laskma teha endale puurkaevu. (see on tegelikult alati olnud plaan).  Lõpuks täidab ta ära vuugid ja kõpitseb väljastpoolt ka kaevu. Me peame endale korraliku kaevukaane panema - praegu on olnud hädavariant, aga seal on augud sees ja kui me ei taha, et jälle hiired sisse kukuvad, tuleb see ära teha. Lõpuks soovitab ta osta salvkaevupumba ja korduvalt kaev tühjaks pumbata - mida rohkem seda teeme, seda kvaliteetsemaks vesi peaks muutuma. Hetkel on meil üks väike pump, aga tundub, et ta ei ole väga suuteline 6-7 meetri sügavuselt vett välja pumpama või oli vett ikkagi liiga vähe. Õhtupoole ei ole veetase eriti kerkinud, aga eks ootame järgmise korrani - äkki midagi ikka tuleb juurde.

Lisaks kaevule võtsin mootorsaega sirelivõsa maha. Mootorsaega saab ikka tsipa kiiremini kui käsitsi. Tontlik õunapuu tuli täielikult esile. Lõpuks ikka sama vana jutt: Saagisime oksi ja põletasime prahti. Korjasin koju hunniku punaseid ja kollaseid alõtsasid. Me pole kompotifännid, aga niisama on neid tore süüa. Suur pirnipuu pääses ka nüüd esile. Pirne on päris palju otsas, aga praegu on nad jube kribalad ja maitsevad nagu saepuru. Samas aega veel on - äkki ikka lähevad pehmemaks ja maitsvamaks. Või kukuvad kõik alla liiga vara - ei tea. Pihlakad on ka kõik juba kollased. Sügis pressib ikka peale. Mingi hetk tuli ootamatult külla ka mu ema ja isa, nendega tassisime toast sealt varem üles võetud põrandalauad välja ja lobisesime niisama. Järgmine kord külastame Lillemäed ilmselt 1. september, siis oleme seal täpselt kaks kuud toimetanud. Septembri algus on aga päris tihe ja kahjuks kuu alguse poole väga tihti sinna ei jõua. Üldse läheb keeruliseks lastega sinna minek, sest plaan on põrand mujalt ka üles võtta ja neil pole enam kusagil seal siis olla - õues on ju ka külm. Peab midagi leiutama.