On 12 august. Täna oli plaan lõpetada ahjulammutus ja teha kõik puhtaks. Jõudsime umbes 12 Lillemäele ja asusime kohe tööle. Kuna töö oli väga füüsiline, siis tegelesin sellega pigem mina, vedasin välja telliseid. Naine tegi õues lõket ja põletas prahti - seda on ikka veel nii kohutavalt palju. Mõne tunniga sai ahi lammutatud ja kõik koristatud. Võtsime uksed ka eest ja nüüd on all päris lage. Seejärel tegime umbes tunnise pausi. Otsustasime, et peale seda võtame koja maha. Mina leidsin endale õues enne veel tööd - üks lauahunnik oli pinnuks silmas juba üsna esimestest kordadest - panin kasutatavad lauad kenasti üksteise peale virna ja katsin pealt ära, et märjaks vihmaga ei saaks. Peale seda asusime koja kallale. Herilased olid oma pesa maha jätnud ja parem oligi - saime segamatult tööd teha. Koja lammutamine ei olnud nii lihtne kui esimese koja lammutamine - seekord oli koda märksa suurem ning vastupidavam, prussid olid betooni valatud ja päris tükk tööd oli. Kiskusin kõik talad alt ära, aga koda oli ikka püsti!! Lõpuks tuli vend appi ja kui me mõnda aega olime mässanud, tuli naaber ka vaatama, et mis me teeme. Lõpuks siis tuli kojale läheneda seestpoolt ja sealt veerenni plekk lahti kangutada. Koda vajus lõpuks ise kokku ja kõik olid rahul. Kell hakkas õhtusse ka veerema, vedasin nii palju kui jaksasin lõkkeplatsi kõrvale. Naaber tuli laste jaoks rõõmusõnumiga ka - kas me ei sooviks äkki batuuti. Vedasime batuudi meie maja kõrvale ja oligi aeg ära ka minna. Järgmine kord saab veel natuke koda vedada prahihunikusse ja äkki saab lõpuks kõik laudise ka majalt maha. Peaks hakkama põranda peale ka mõtlema, et pääseda vundamendini. Iga uus asi avab justkui mingi uue värava ja tööl lõppu ei paista hetkel tulevat, ainult juurde tuleb!
No comments:
Post a Comment